Kohvi ajalugu Indoneesias

Isegi selle päritolumaal, Etioopias, oli kohv kuni 1889. aastani õigeusu kristlaste poolt keelatud, kuna seda peeti moslemi joogiks. Euroopas keelustas kuningas Karl II 1676. aastal kohvimajad, sest need olid seotud vastupanuvõitluse poliitiliste aktivistidega, kuid tegi kaks päeva enne keelu jõustumist taganemise, sest tema dekreedile järgnes suur mäss. Friedrich Suur keelustas selle Preisimaal rahvuslikel ja majanduslikel põhjustel, et sundida inimesi tagasi õlle juurde. Kuna Preisimaa ei omanud kolooniaid, kus kohvi toodeti, pidi ta kogu kohvi suurte kulutuste eest importima.

Kohv (Coffea arabica), mis pärines algselt Kaffast, keskaegsest Etioopia kuningriigist, toodi Araabiasse, täpsemalt praegusesse Jeemenisse, kus seda kasvatati ja eksporditi Mocha sadama kaudu. Alates 1616. aastast ostis Hollandi Ida-India kompanii (VOC) oma kohvi sealt ja transportis seda Bataviasse (tänapäeva Jakarta). Kohvist sai peagi väärtuslik ja väga tulutoov kaup ning 1696. aastal toodi Bataviasse esimesed seemikud Jaavale istutamiseks.

See esimene partii, mis istutati kindralkuberner Willem van Outshoorni maale, hävis peagi üleujutustes. Siiski korrati katset ja 1706. aastal õnnestus esimene esialgne proov kohapeal kasvatatud kohvi koos kohvitaimega Amsterdami eksportida. Ja uskuge või mitte, aga sellest Amsterdami botaanikaaias kasvatatud ja paljundatud seemnest sai Brasiilia ja Kariibi mere piirkonna Arabica kohvitaimede vanavanem. Vähemalt nii on lugu Encyclopedia van Nederlandsch-Indië järgi. Wikipedia räägib teistsugust lugu ja omistab prantslastele kohvitaimede toomise Martinique'ile, kust need levisid Mehhikosse, Haitile ja teistele Kariibi mere saartele; Brasiilia aga sai Santose kohvi Bourbonide saartelt (praegune Réunion).

Umbes 1878. aasta paiku tabas katastroof, kui Arabica sort muutus Java rannikualadel kohvilehtede rooste suhtes vastuvõtlikuks ja sellest tuli loobuda. Umbes 1900. aastal imporditi Kongost Robusta sort (Coffea canephora), mis oli haiguse suhtes resistentne, ja seda võis taas kasvatada madalamal asuvatel aladel.

Enne 1800. aastat tutvustas VOC kohvikasvatust Batavia ümbruse ja Lääne-Jaava mägise piirkonna elanikkonnale. Piirkonnajuhid sõlmisid lepingu, et tarnida igal aastal teatud kogus kohviube. VOC ei osalenud kasvatamises, kuid regendid pidid tagama, et elanikkond kasvataks kohvi, hooldaks aedu ja tarniks nõutava koguse kvaliteetset kohvi. 18. sajandi teisel poolel levis kohvikasvatus Kesk-Jaaval, kuid ainult piiratud ulatuses. Ülejäänud Jaaval ja teistel saartel algatasid kindralkuberner Daendels (1808-1811) ja hilisemad administraatorid ulatusliku rünnaku.

Batavia piirkonnas kasvatati kohvi kõige edukamalt Rijswijkis ja Meester Cornelis'is. Elanikkond ei tundunud olevat sunniviisilise kasvatamise vastu. Sama kehtis ka Lääne-Jaaval, kus nõutud kogused ja kvaliteet olid õigeaegselt kättesaadavad. Teistes Jaava osades ja äärepoolsetel saartel - eriti Lääne-Sumatral ja Malukul - ei olnud elanikkond aga nii väga huvitatud sundviljeluse süsteemist. lisatulu ahvatlus julgustas esialgu elanikkonda kohvi kasvatama.

Aastal 1724 sai Amsterdami saata umbes miljon naela kohvi. Kuid kui porgandist sai kepp ja nõutav kogus kasvas nelja miljoni naelani (1727) ja 1736. aastal kuue miljoni naelani, vähenes rahva entusiasm oluliselt. Regentidele anti kuus stuiverit (viie sendi suurune tükk) naela kohta, mis pidi katma ostu ja kohvi transportimise VOCi ladudesse. Tegeliku ostu (värava juures) tegid külapead. Seega võib ette kujutada, et põllumeestele makstud hind oli murdosa regendi poolt saadud hinnast.

Mitte ainult kohv ei olnud sundviljelus, vaid ka suhkur ja indigo. See sundviljelussüsteem, kultiveerimissüsteem, võeti kasutusele 1830. aastal ja sundis talunikke kasvatama 20 protsendil oma maast ekspordikultuure või alternatiivina pakkuma 60 päeva tasustamata tööd riiklikes projektides üldise heaolu nimel, selle asemel et kasvatada riisi ja muid põhitoiduaineid. Samal ajal anti maksude kogumine üle maksukogujatele, kellele maksti tasu komisjonitasudest.

Pole üllatav, et süsteemi kuritarvitati laialdaselt: talunikele makstud hinnad olid minimaalsed, ostetud toodangu kaaluga manipuleeriti ning 60 päeva tasustamata tööd pikendati sageli või kulutati piirkondlike koloniaalametnike või regentide eraprojektidele. Ja maksukogujad surusid talunikke halastamatult tühjaks, et suurendada oma komisjonitasu. Pole üllatav, et see süsteem tekitas laialdast nälga ja rahulolematust.

Tema ülemused koloniaalvalitsuses lükkasid ta tagasi ja diskrediteerisid teda ning nüüd on ta loetletud Indoneesia kanalite kangelasena Hollandi Ida-India perioodi 1800-1945 kohta - koos prints Diponegore'i, kes algatas ja juhtis Diponegore'i sõda hollandlaste vastu Jogjakartas/Kesk-Jaaval, ja Teuku Umariga, Acehi sisside juhiga.

Ta astus enne vabastamist tagasi ja naasis Madalmaadesse. Seal jätkas ta oma proteste ajaleheartiklites ja pamflettides ning avaldas 1860. aastal oma raamatu Max Havelaar; ehk pealkirja Multatuli all Hollandi kaubanduskompanii kohvihanked.

Liberaalsemate väljavaadete tõus ja parlamentaarne küsimus vaesuse ja näljahäda kohta Jaaval ning soov lubada eraettevõtete ärihuvide osalemist eksporditava põllukultuuri tootmises viisid Cultuurstelseli kaotamiseni 1870. aastal. Tänu selle kasumlikkusele jätkus kohvikasvatus siiski kuni 20. sajandi alguseni.

Üks neist, kes kõige kirglikumalt (ja tõhusamalt) aitas kaasa kasvavale liberaalsele ja enesekindlale meeleolule, oli Edward Douwes Dekker. Ta oli koloniaalametnik alates 1838. aastast. 1857. aastal määrati ta Lääne-Jaaval asuvasse Lebaki abiresidenti, kus ta hakkas sõna võtma põliselanike ekspluateerimise ja väärkohtlemise vastu regentide poolt ning koloniaalvõimude väärkäitumise vastu.